Enne Stockholmi näitust

Ma veel ei olegi kirjutanud, et veebruaris toimunud näituse EHE RAHVUSLIK järgselt olen teinud põnevaid tegemisi.
Võibolla oli mul kõige raskem hetk see, kui hakkasin peale nädalast puhkust jälle hobiga tegelema. Ma ei suutnud otsustada, kas teha ehteid, millel on rahvuslikud mustrid või teha midagi uut või jätkata vana stiili. Kuulutasin selle loominguliseks kriisiks. Kohvikus, kus on kõige kollasemad ja karvasemad ümarad laelambid, kohtusin Katriniga; suhtlesin Lossipreiliga ja nautisin tema näpuosavust; külastasin pärlipoode - no ja ostsin ka siit, siit mõned vidinad, siit ja tegelikult siit ka;-)))
Ja vahepeal saabus Stockholmi Eesti Majast sõnum, et näituse saab korraldada juba aprillis! Oh, seda kiiret siis. Ma olin just jõudnud luua oma uue kollektsiooni Organic ja poe Etsy's avada.
Stockholmi näituse ettevalmistamisest enamuse aja võtab hetkel ehete eksponeerimiseks aluste tegemine. No tegelikult tegemine ei võta miskit aega, pigem ikkagi mõtlemine, kuidas ehteid seinale nii paigutada, et üheaegselt oleks ilus, nähtav, kindel, turvaline ja arusaadav. Külastasin sel puhul näitusi Tallinna Linnamuuseumis, Kink Kaunistab ja Rahvusraamatukogus Veimevaka jälgedes. Pean mõlemat näitust kiitma. Nii lahedad eksponaadid, mõnusad ehted. Näitused olid tervikud oma väljapaneku poolest: ehted, esemed, tekstid ja külalisteraamatud ka.
Rahvuslikus stiilis ehteid teen ikka veel. Vahelduseks Organicule. Kompromiss?
Leidsin ühe mõtte Veimevaka näituselt, kus Jüri Kuuskemaa ütleb: Mistahes pärimus on seni elus, kuni ta inspireerib looma midagi uut. Ja minu jaoks tähendab see seda, rahvuslike mustrite stiliseerimine ja tänapäevane kasutamine on igati väärt tegevus! Peaasi, et me mäletame, mis oli meie esivanemate pärand.